Lutsu 2 maja ajalugu

Esimesed puithoonete jäänused Lutsu tänavalt maja nr 2 aluselt krundilt pärinevad hiljemalt 14. sajandi algusest. Samal sajandil puitehitised lammutati ja asemele rajati kaks tellistest ja maakivist vundamendiga kivihoonet, ühest neist on pärit ka tänaseni tervenisti säilinud kerishüpokaustahi ja elukorrusele viinud kivitrepp. Majast leitud kahhelkivide põhjal jäeti hüpokaustahi kasutusest kõrvale 16. sajandil ning majja ehitati kahhelahjud. 17. sajandi teisel poolel elas siin õuekohtu eesistuja-president Lars von Fleming, ka hilisematel plaanidel on hoone märgitud kui „Presidendi Maja“. Hooneid on aja jooksul korduvalt ümber ehitatud ning mõlemad majad said kõvasti kannatada Põhjasõjas 18. sajandi alguses. 1752. aastal jaotati krundi maa kroonu ja linna vahel ning ajavahemikus 1755–1758 ehitati Lutsu tänava poolsesse ossa praeguseni seisev Lutsu 2 hoone. 1775. aasta suurest tulekahjust see kvartal pääses ning seega on tegu ühe vanima Tartu puuehitisega.


Vaade Lutsu uulitsale aastal 1914. J. Pääsukese foto.
 

19. ja 20. sajandil käis maja käest kätte ja oli erinevate aadlike omanduses. Nõukogude perioodil ehitati hoone seest ümber ning seal asusid järgemööda mitmesugused spordiorganisatsioonid, linnaasutused ja teater. Kuigi seda tüüpi maju ehitati 18. sajandil paljudele jõukama keskklassi esindajatele Baltikumis ja Venemaal, on Lutsu tänava hoone puhul märkimisväärne barokkstiilis portaal ja uks, mis on ainus taoline säilinud portaal Tartus ja omab suurt muinsusväärtust.
Maja renoveeriti aastatel 2009–2010 ja nüüd asub siin Tartu Mänguasjamuuseumi Teatri Kodu.

Lutsu 2 renoveerituna. Foto: Shingo Asano, 2011.


Lutsu 2 välisuks seest vaadatuna. Foto: Shingo Asano, 2011.